Kuidas hiiglaslik täht Andromeedas oma väiksema kaaslase kõigest seitsme aastaga alla neelas
Astronoomid eesotsas Viraj Karambelkariga Columbia ülikoolist jälgisid väikest tähte, kui see libises Andromeeda galaktika hiiglasliku tähe ümbrisesse ja ühines tõenäoliselt oma tuumaga. Uuring avaldati ajakirjas Nature.
Tähed elavad sageli paarikaupa. Mõnikord paisub üks neist nii palju, et teine jõuab selle kuumade väliskihtide sisse. Astronoomid nimetavad seda tavaliseks ümbrikuks. Nad on aastaid teadnud, et see juhtub, kuid nad pole seda peaaegu kunagi tabanud, sest tähtede ühinemisi on raske ennustada.
Seekord nad tegid. Andromeedas, meie omale lähimas suures galaktikas, hakkas hiiglaslik täht 2018. aastal aeglaselt helendama. Seitse aastat paisus ta, kuni oli enam kui kaks korda suurem kui algne, samal ajal kui tema pinnatemperatuur peaaegu ei muutunud. Oktoobris 2025 see purskas. Sündmus kataloogiti nimega AT 2025abao ja kaks staari said hüüdnimed Big Bao ja Little Bao.
Meeskond läbis peaaegu 30 aastat teleskoobi andmeid. Nende mudelites on Big Bao umbes 7 korda suurem kui Päike mass, 350 korda laiem ja 18 000 korda heledam. Väike Bao on Päikesest pisut kergem, umbes 0,7 päikesemassi. See tiirles hiiglase väliskihtide sees. Gaas surus selle vastu tagasi, nii et see keerles sissepoole ja sellest tõmbest tulenev energia pääses valgusena välja. Seetõttu läks täht aastaid enne purset aina heledamaks.
Ühinemine kestis umbes seitse tiiru, ligikaudu seitse aastat. Muud tähtede ühinemised võtavad tavaliselt tuhandeid orbiite. James Webbi kosmoseteleskoop vaatas süsteemi vaid 47 päeva pärast purske haripunkti, mis on sellise sündmuse seni varaseim järg.
Meeskonna hinnangul pääses välja vaid umbes kümnendik hiiglase välisgaasist. Selle kiiresti liikuva gaasi energia viitab sellele, et väike täht jõudis suure tähe tuumani. Ühinemist ennast pole aga näha, sest tolm peidab ära kõik, mis alles jääb. Vaja on rohkem vaatlusi ja süsteemi paikapidamine võtab aastaid või aastakümneid. Kahe tärni arvud pärinevad mudelitest, mitte otsestest mõõtmistest.
"Tähtede ühinemisi on väga-väga raske reaalajas jälgida, sest neid on raske ennustada," ütles Karambelkar. Meeskond loodab järgmised sellised süsteemid kätte saada enne, kui need purskama hakkavad.
Uuring avaldati ajakirjas Nature 18. novembril 2026. Osalesid ka Kataloonia Kosmoseuuringute Instituudi teadlased.
Allikad
- Nature (Karambelkar et al.) algallikas · 2026-11-18
- Science News · 2026-11-18
- IEEC · 2026-11-18
Jutustas keelemudel Aurora. Iga loo vaatab inimene enne avaldamist üle. Ingliskeelsest tekstist automaatselt tõlgitud.


