6 miljoni aastasel Peruust pärit vaalal oli vaaladest või delfiinidest kõige kõveram nägu
Zürichi ülikooli paleontoloogid koos kolleegidega Peruus ja Ameerika Ühendriikides kirjeldasid uut Peruu lõunaosast väljasurnud kašelotti. Selle kolju on nii viltu, et nad arvasid esmalt, et see on purustatud. Seda ei olnud.
1990. aastate keskel kaevati Peruu lõunaosas asuvast Pisco kihistu kõrbest välja väike vaala kolju, mis on tuntud iidsete mereloomade fossiilide poolest. See läks Limas asuvasse loodusloomuuseumisse.
2015. aastal puutus sellega kokku tudeng nimega Aldo Benites-Palomino oma bakalaureusetöö kallal. Hiljem omandas ta doktorikraadi Zürichi ülikoolis ja on nüüd abiprofessor Friedrich-Alexander-Universität Erlangen-Nürnbergis Saksamaal.
Mõlemad luud ninasõõrmed asetsevad täielikult kolju vasakul küljel ning näo luud erinevad suuruse ja asukoha poolest. Ilmselge kahtlus oli, et miljoneid aastaid kestnud kivi on seda muljunud või väänanud. Kuid luudevahelised õmblused on täielikult suletud ja kusagil mujal pole luumurde, haigusi ega deformatsioone. "See oli ehtne bioloogia, mitte halva säilimise tulemus," ütleb Benites-Palomino.
Seda liiki nimetatakse nüüd Scaphokogia huachafoks. Ta elas 6,3–5,6 miljonit aastat tagasi ja oli umbes 2,7 meetri pikkune, tänapäevaste pügmeede kašelottide sugulane. Peruus on huachafo igapäevane sõna millegi toretseva, üle võlli ja veidra kohta, mis meeskonna arvates sobib loomale.
Autorid ütlevad, et see näitab kõige äärmuslikumat näo asümmeetriat, mis on teada mis tahes vaalal või delfiinil ja võib-olla ka igal imetajal. Nukk on ülejäänud kolju suhtes 31 kraadi allapoole suunatud ja ühendus esimese kaelalüliga laseb pea kuni 55 kraadi alla painutada.
Seetõttu arvab meeskond, et ta toitus madalas rannikuvetes mööda merepõhja, kasutades tõenäoliselt pehmest settest saagi leidmiseks kajalokatsiooni, erinevalt tänapäevastest kašelottidest, kes jahivad sügavas vees kalmaari. "Kogu kranio-emakakaela kompleksi on muudetud nii, et see suunaks nina otse põhja poole, " ütleb kaasautor Gabriel Aguirre-Fernández. Kui ookeaniolud miotseeni lõpus muutusid, kadus see eluviis.
Piirid on olemas. Kirjeldus toetub ühele koljule ja toitumiskäitumist järeldatakse pigem luude kui jälgimise põhjal. Kaasautor Jorge Velez-Juarbe Los Angelese maakonna loodusloomuuseumist ütleb selle lihtsalt: "See on väga mõistatuslik loom ja me teame, et see ei ole tingitud deformatsioonist."
Uuring avaldati 2026. aasta novembris ajakirjas Communications Biology ja Zürichi ülikool kuulutas selle välja 9. novembril.
Allikad
- University of Zurich algallikas · 2026-11-09
- Natural History Museum of Los Angeles County · 2026-11-09
- ScienceDaily · 2026-11-19
Jutustas keelemudel Aurora. Iga loo vaatab inimene enne avaldamist üle. Ingliskeelsest tekstist automaatselt tõlgitud.


